Nora blogi – Me värvisime Ida-Virumaa ära!

Aprilli lõpus värvisime koos oma Ida-Viru sõprade ja koostööpartneritega ära kolm avalikku ruumi Jõhvis, Kurtnas ja Narvas, et tuua läbi tänavakunsti kokku erineva emakeelega inimesed üle Ida-Virumaa. 

Esimesed katsetused tänavakunsti-influencerina Jõhvis

Kell on seitse hommikul ja mu äratuskell heliseb tühja, sest ma olen juba mõnda aega üleval. Kiirelt riidesse ja juba ma seisangi päikest ja und trotsides tänaval ja ootan Mariat, Frani ja Katrinat. Sõit Jõhvi võib alata, mis läheb üsna kiirelt sest poole ajast ma magan. Jaama 6 võtab meid vastu soojalt– Julia ja tiim on juba eelmisel päeval maalingule planeeritud garaažiseina valgeks värvinud. Muusika läheb mängima, kõik kohad on siginat- saginat täis ja peagi lööb kell kaksteist ja esimesed maalijad ongi kohal! Elevust lisab ka  ETV võttegrupp kes üritust kajastab. Minu ülesandeks on tegeleda sotsiaalmeediaga. Influenceri- töö on mulle väga võõras seega tunnen esialgu teatavat ebakindlust, aga see kaob peagi kui ürituse melu ja uute inimestega kohtumine mind endasse neeelab. Ei mäleta isegi, millal viimati nii paljude inimestega kokku puutusin, täitsa festivali tunne! Seejuures on kõik loomulikult maskides, mitmemeetriste vahedega ja ühe-kahekaupa. Kahekümne ruutmeetrise seina äärde tohibki minna ainult ühekaupa. Aga võõraste inimeste nägemine on siiski ekstaatiline! Aeg möödub kiirelt, ning juba huvituvad ka inimesed tänavalt meie seinast! Kohalik linnakunstnikuhärra tuleb ja maalib seinale aja. Värvilistest triipudest saab päeva jooksul uhke maaling– Jõhvi inimeste lood. Surmväsinuna maandun hotellivoodisse ja magan kõva tunni. Otsustame sõita Toila randa päikeseloojangut nautima ja õhtust sööma. Kõik on väsinud, aga õnnelikud!

Bullerby suvi Kurtna noortekeskuse hoovil

Teise päeva hommik ei tule kergemalt. Suhtlemispuudus ja siis järsku väga intensiivne sotsialiseerumine on minu inimeste-patarei, mis muidu on justkui tühjendamatu, täiesti tühjaks tõmmanud. Õnneks hommikune kohv teeb oma töö ja õues paistev päike on lootustandev! Pakime asjad kokku ja sõidame Kurtnasse, kus Kurtna noortekeskuse inimesed meid laia naeratusega vastu võtavad. Esimene ja vast ka päeva kõige elavam kogemus on kohale saabunud lapsed, kes teatavad, et kasutasid oma 45 minutit arvutiaega ära. Tõesti, kogu päeva jooksul voolab silme ette tõsine Bullerby suvi. Ilm on väga soe, kõik nii noored kui vanad panustavad korvpalliplatsi- maalingusse. Kes enam maalida ei jaksa, see mängib murumänge või krõbistab küpsistega. Õhku täidab naer ja hispaaniakeelne- popmuusika. Lasen päikesel näole paista ja võtan ka pintsli kätte. Pole keskkoolist saati värve seganud. Nüüd naudin täiel rinnal. Õhtuks Narva jõudes nägu õhetab ja jalad valutavad. Esimene päikesepõletus on saadud, millest on tänaseks saanud kerge jume ja tedretäpid. Õhtul hotellis mängime oma väikese meeskonnaga Cards Against Humanityt ja sööme pizzat. Tõeline (töö)laager– ainult selle vahega et väsinud vanainimesena poevad kõik põhku enne keskööd.

Lõpuspurt veealuses Narvas

Ja ongi käes, lõpuspurt! Magasin esimest korda üle kümne aasta nii hästi, vähemalt lähiajast sellist värskust küll ei mäleta. Üsna aeglane hommik läheb järsku väga kiireks ning juba olemegi Äkkeküla spordikompleksis, kus on plaanis katta silla- alune veealuse Narvaga. Noored liituvad järjest graafiku alusel, mõni maalib kalakesi, teine võtab ette Kreenholmi, kaheksajalgadest rääkimata. Päev otsa neid rõõmsaid, tänulikke nägusid nähes läheb endalgi süda soojaks! Mööda jalutavad tädikesed kiidavad, et muidu halli silla ilusaks teeme ja tänavad korraldamast. Ka linnapea Katri Raik astub läbi ja maalib sillale südame. Samuti annavad oma panuse Integratsiooni Sihtasutuse juht Irene Käosaar ja Narva linnakunstnik Deniss Polubojarov. Kõik rõõmustavad, et saavad Narva linnaruumi oma jälje jätta. Päev kaob õhtusse kiiresti ja juba tulebki teha viimane pingutus väsinud jalgadele ja asjad autosse tassida ja silla ümbrus ära koristada. Peagi vurame juba loojuva päikese saatel Tallinna poole. Olid fantastilisel intensiivsed kolm päeva, millest jätkub rõõmu veel paljudele ja pikaks ajaks. Mis veelgi enam – tõestasime nii endale kui oma partneritele, et ka pandeemia ajal võib turvalisi sündmusi korraldada. Maskid, deso ja distantsi hoidmine on ju paratamatud; võtame siis sellest vähemalt viimast. Integratsiooni- ja noorsootööd ei saa aga lõpetada, vaid peame leidma üha uusi viise kohanemiseks. Tahaks loota, et see on alles algus!

4. mai 2021